Vastus Pekka Himaneni 2004. aasta raportile

Vastus Pekka Himaneni 2004. aasta raportile

 

 Sissejuhatus

Pekka Himaneni raport on praegu juba 10 aastat vana, kuid probleemid mida see tõstatab on aja möödudes muutunud ainult aktuaalsemaks. Raporti võtmeküsimus on: Kas heaoluühiskond saab olla ühilduv tänase maailmamajanduse ühe suurenevas konkurentsiga?

Heaoluühiskond

 Praeguste jõukate lääneriikide ja nende mudeli poole püüdleva Eesti jaoks on vägagi aktuaalne meie presidendi vabariigi aastapäeva kõne (link kõnele ERRi lehel) mille üks põhipunkt on üleskutse reformima tervishoiusüsteemi, kuna praeguse süsteemi jätkumine ei jäta uuele põlvkonnale enam pensionit. Seeläbi tuleb tervishoiusüsteemi reformida sarnaselt valitsusasutustele, kus e-teenused toovad juba suurt arengut teenuste kiiruses kui ka maksumuses.

Töökultuur

Ma nõustun raporti mõttega, et kõige tähtsamaks valdkonnaks saab (ja juba on) loovtöö. Globaalses konkurentsis püsimiseks tuleb ärid üles ehitada viisil, et iga töötaja teaks rohkemat kui ühte kitsast tööülesannet ja et talle antaks võimalus pakkuda välja viise kuidas tööprotsessi parandada. Süsteem mis karistab töötajat kes mõtleb välja lahendusi kuidas oma töökoormust vähendada (või juhataja kes võtab töötajalt tunnustuse väljapakutud uuenduse eest) töötab vastu oma töötajate heaolule ja firma kultuurile.

Koolisüsteem

Olles kogenud nii vanemat tüüpi õpet keskkoolis ja asudes sealt uudse õppega riigigümnaasiumi, võin väita, et individuaalsema õppe andmine koolides mõjub õpilasele hästi ja parandab eriti Eestis probleemiks saanud õpilaste kõrgele depressioonile ja ükskõiksele suhtumisele kooli vastu. riigikümnaasiumites vastu võetud ülikooliõpet emuleeriv programm (õppesuunad, aineplokid, vabaained) aitavad õpilasi palju paremini tulevaseks eluks ette valmistada, tänu nende suuremale huvile valitud ainete vastu, lisaks aitab selline süsteem õpetada ajaplaneerimist ja sihtide seadmist elus. Ma pean õigeks Eesti riigi rõhumist haridusele ja usun (üliõpilasena võib-olla veidi kallutatult), et praegused koolisüsteemi muudatused on olnud väga positiivsed ja ma nõustun Himaneni raport hariduse arengu osaga.

Spordi tähtsus

Ei ole kahtlustki, et väike kehaline aktiivsus mõjub halvasti inimese füüsilisele ja vaimsele tasakaalule, ning sellega kaasnevad ohtlikud haigused. Nõustun raportiga ja näen ka Eesti riigi tööd tervisespordi juurutamisel (kuid võiks olla rohkem riigi poolt kinnimakstud jõusaale ujulaid ja staadione).

Immigratsioon

Kuna rahvaarv väheneb ja elanikkond voolab välja on iga ettevõtlik inimene väga väärtuslik. Eesti on selles osas veel üsna mahajäänud. Ma arvan, et süsteem nagu Singapuris, kus võetakse vastu iga kõrgema haridusega spetsialist või alalise töökohaga inimene on aus ja toob riiki inimesi kes on valmis oma heaolu nimel tööd tegema. Kahtlen aga idees kus igaüks, küsimusi küsimatta ja omapoolset panust andmata riiki lubatakse (kas ei pidanud mitte arenenud riik vähem rõhuma odavale lihttööle). Siiski, inimlikud tööviisatingimused ja üldine võõrtööjõu tingimuste parandamine aitab lääneriikidel majanduse olukorda parandada (Eesti ja pakutud tööjõud Venemaalt?).

Kokkuvõte

Üldiselt leian ennast nõustuvat enamike raporti punktidega ja on näha, et see soome raport on mõjutanud ka Eesti arengukava mitmes valdkonnas.

Kuidas internet mõjutas: Fännikirjandust?

Kuidas internet mõjutas: Fännikirjandust?

Mis on fännikirjandus?

Fanfiction (fanfic) või eesti keelselt fännikirjandus on mingi teose fännide poolt kirjutatud lisamaterjal, mis üldjuhul ei ole ametlik ja autori poolt tunnustatud. Seda kirjutavad mõne raamatu fännid kes ei ole rahul kas selle ootamatu lõpuga, kirjutavad raamatule mitte kunagi ilmunud järje, pakuvad mõne teise tegelase vaatepunkti või lihtsalt samas fiktiivses maailmas toimuvat täiesti uut lugu.

Ajakirjadest nagu see tuli termin fänni-
kirjandus. (mis asja nad kannavad?)

Kui vana on fännikirjandus?

Tänapäevases mõistes fännikirjandus ja termin ise said alguse 1960 aastal USA's ilmunud ulmeajakirjadest (selliseid ajakirju ilmus tegelikult üle maailma, ka ENSV's ilmus paar tükki) kus tihti olid ka lugejate poolt kirjutatud lood, neid kutsuti nende tihtipeale amatöörliku sisu pärast Fan Fiction'iks (fänni-ulme), tänapäevane tähendus tekkis, kui telekas hakkas jooksma populaarne telesari Star Trek: The New Generation mille väljamõeldud maailma fännikirjandus vallutas paljude ulmeajakirjade lugejarubriigid.

 Kuid tegelikult on fännikirjandus selle moodsast terminist palju vanem. Väga hea ja lihtsasti loetava ülevaate annab wikisait Tvtropes siin: http://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Main/FanFic. 

Vanim säilinud fännkirjandus pärineb Vana-Kreekast kus pea lõputu arv teatrikunstnikke kirjutas näidendeid Homerose Iliase ja Odüsseia eeposte kangelaste tegudest nii enne, pärast kui ka Trooja sõja ajal. Vanasti ei olnud autoriõigusi ja paljude tööde autori osas ei olnud niigi keegi kindel. Varakeskajal kus lugusid vestsid bardid, skaldid ja muud jutuvestjad, ei olnud lugudel tihtipeale kindlat üleskirjutatud originaali ja iga jutuvestja muutis lugu oma nägemuse järgi kuni ühest loost oli saanud sada erinevat piirkondliku varianti.

Siin tegeleti fännikirjanduse esitamisega

Uusajal hakul avaldus fännikirjandus vaid mõne üksiku ajalehe loorubriigis, kuna nüüd kaitsesid autoreid autorikaitseseadused ja üldiselt ei talunud autorid midagi, mis tundus nende töö arvelt kasumi teenimisena. Ainuke viis fännil oma kirjatööle lugejaid saada oli, kui ta sai autori, või tema päriatega nõusse, et välja anda ametlikult toetatud järg, see ei õnnestunud just paljudel. Enamik fännikirjandust jäi siiski raamatusõbra kirjutuslaua sahtlisse ja kadus ajahämarustesse.

mõned tuntumad näited:

• Viimane Sõrmusekandja- Kirill Eskovi loodud Sõrmuste Isanda järg läbi orkide vaatevinkli, orcid meenutavad seal kahtlaselt punaarmeelasi, ja Sauron on Keskmaa industrialiseerimise isa kes võitleb heroiliselt tagurlike ludiitide vastu Gondorist.
• Sherlock Holmes-nüüdseks on A.C.Doyle'i tegelane jõudnud vabakasutusse, läbi aegade on mitmed krimiautorid loonud uusi Holmes'i jaWatsoni: järjejutte, romaane, kuuldemänge ja teleserjaale.

võib väita, et iga raamatu järgi tehtub film mis kaldub kõrvale originaalsest loost on fanfiction ;)

Internet ja fännikirjanduse tõus

Interneti levikuga tekkisid spetsiaalsed saidid kuhu iga fänn saab oma kirjutatud loometööd kõigile teistele vaatamiseks ja hindamiseks üles panna, kõike kuulsam neist on https://www.fanfiction.net/ ja http://archiveofourown.org/, kuid on pea lõputult väiksemaid ja kindla kirjaniku loomingule keskendunud saite. Fännikirjandus internetis kasavas välja amatöörkirjanike meililistidest ja hiljem foorumitest. Fännikirjanduse eraldi kirjateose liigiks kujunemine tuleneb täielikult internetist. Enne interneti levikut oli kirjatöö levitamiseks vaja raha, kuna fännikirjandusel ei ole legaalset katet ei ole sellega võimalik raha teenida ja seega ka levitada. Internet on olukorda muutnud, kuna internetti asjade postitamine on peaaegu tasuta on ka eri liiki amatöörkirjandus seal saavutanud tohutu edu. Iga populaarse autori kirjutatud raamatu ühe lehekülje kohta on vähemalt 1000 lehekülge fännikirjandust. 

Siin lehel on nii palju kirjateoseid, et ennem neelab päike maa kui sa jõuad neid lugeda.

Lahkarvamused kirjanike seas

Fännkirjanikud on aga läbi aegade kogenud tagakiusamist, levivad arvamused, et fännikirjandus on ideevaba rämpskirjandus mida ei ole sünnis teiste inimestega jagada, ega ka tõsiselt võtta. On kirjanikke kes on tõsiselt fännikirjanduse loomise vastu oma töödest nagu  George R. R. Martin, kes lubas kohtusse kaevata igaühe kes ükskõik millisel kujul levitab fännikirjandust tema töödest, neile vastanduvad kirjanikud, nagu  J. K. Rowling, kes  vaidlevad, et fännikirjandus on väga hea alustuseks noortele kirjanikele ja igaüks kes tahab oma kirjaoskust lihvida võiks fännikirjanduse kirjutamist proovida. 

Kolm oma ajast ees asja mis siiski läbi kukkusid

Kolm oma ajast ees asja mis siiski läbi kukkusid

 

Nintendo Power Glove motion controller

Midagi sellist poldud konsoolindudes veel keegi nähtud.

2006 aastal tuli Nintendo välja uue konsooliga Wii mille põhiuuendus on selle ikooniline pult: Wiimote. Nintendo edu (praeguseks müüdud üle 100 miljoni eksemplari), tuli kahele eelmise generatsioonil domineerinud gigandile Sony'le ja Microsoftile täieliku üllatusena ja nad proovisid ülejärgmisel aastal Wii tõusulainest osa saada tulles välja oma Wiimote'i kloonidega mis aga nende jaoks loodud mängude vähesuse ja algselt väga kehvade draiverite praegu arvatavasti igal konsooliomanikul kapipõhjas kopitavad. Viha tekitas inimestel ka (eriti Microsofti) sunniviisiline vihatud sensorite pähemäärimine, veel 2013 proovis Microsoft uue Xboxiga oma Kinekt'i (kaamerat mis sind kogu aeg lindistab) kaasa pista (praeguseks on nad sellest taganenud).

Powerglove kogu oma hiilguses

Aga Wii ei ole esimene kord kui Nintendo tuli mõttele liikumist jälgiva puldiga välja tulla. 1989 tulid nad välja Nintendo Power Glove'iga nende ülipopulaarsele konsoolile NES (Nintendo Entertainment System). Enne selle väljatulemist viis Nintendo läbi hiiglasliku marketingikampaania: postrid, promofilmid, ja hiiglaslikud reklaamid ja reklaamartiklid kõigis mängundusajakirjades. Powerglove pidi olema mängunduse uus dimensioon, tulevik, virtuaalreaalsus. Kõiki Nintendo stuudioid sunniti looma vähemalt üks powerglove'iga töötav mäng.
 Powerglove'i alghind oli 100$, mis oleks tänapäeval üle 200$, üheainsa puldi eest. See ei töötanud hästi, oli ebamugav, selle peal olevat pulti oli ääretult ebamugav kasutada, et seda mängudes kasutada tuli kooditabelis sisestada paarikümnekohaline kood (ilma vigadeta) ja kõigele lisaks ei suutnud Nintendo stuudiod sellega töötavaid mänge teha kuna nad ei saanud aru kuidas see täpselt toimib. See oli absoluutne läbikukkumine mis tänapäeval on USA's kujunenud omamoodi poppikooniks kui kõige üks maailma jubedaimaid asju. Ja 20 aastat hiljem tuli Nintendo müügile uue Powerglovega, mis ei sakkinudki.

"I love the Power Glove, it's so bad."

Digital Audio Tape

Nutvaajavalt kobakas ja täiega hakkiv CD-mängija

Sony tulevikukassett

Aastal 1989 oldi suurimas kassettmuusikamängijaid (Walkman'e nagu neid siis ka kutsuti) müüvas firmas jõutud selgusele, et analoogkassett on oma aja ära elanud ja sellele läheb vaja asendust. Sony katsetas laserplaatidega ja jõudis pärast esimesi halvasti töötavaid prototüüpe veendumusele, et laserplaat ei sobi kaasaskantavasse seadmesse kuna kõndides ei pöörle plaat ühtlaselt ja plaat hakkab järjest rohkem hakkima, nii kuidas sensor paigast ära läheb, tuues sinna juurde laseritehnoloogia esialgse kalliduse ja kehva salvestusmahu lõi Sony oma lahenduse: DAT kasseti. Uuendades magnetlintkassetti palju tihedama andmetihedusega ja tuues kasseti digitaalformaati. Kõrgekvaliteedilise heli ja 120 minuti mängimisajaga ja võimalus ise kassette salvestada oli see konkureerivast Laserdisk'ist igat pidi üle.

Mis aga läks valesti? DAT oli küll meeldiv muusikutele ja teistele helisalvestajatele, kuid kasett ja selle mängija oli liiga kallis tavakasutajatele. Sony ei suutnud veenda piisavalt muusikuid müüma oma albumeid nendel ülikallistel kasettidel ja tavakasutajaid neid ostma.

Kuid need ei olnud peamised põhjused miks superkasett läbi kukkus, juba varem oli RIAA(Recording Industry Association of America) umbes nagu meie meie autorikaitseühing steroididel, võidelnud edutult kasettide kopeerimise vastu, nende õnneks oli mitteprofessionaalselt kopeeritud piraatkasetti kvaliteet kehvem kui poekasetil. Uut digitaalkasetti sai ümber kirjutada aga kadudeta ja ilma professionaalsete vahenditeta võis üks piraat salvestada muusikakontserdil oma kaseti ja seda piiramatult edasi kopeerida! RIAA tegi kõik, et DAT'i levikut saboteerida, võeti vastu seadused ,et keelata salvestuskasettide poes müümine, kehtestati DAT mängijatele kõrged maksud ja sunniti muusikuid mitte DAT formaadis albumeid välja andma, DAT oli populaarne jaapanis kuni 2006 aastani kui Sony  nende tootmise lõpetas, kuid väljaspool ei saavutanud see peale professionaalide enam palju edu. 

Nukker DAT Walkman

Palm Treo

2002 aasta Treo 90

Kas Apple Iphone oli esimene puuteekraaniga nutitelefon? Täiesti vale. Esimene nutitelefon kasvas välja Palm Inc. personaalassistente (nii kutsuti vanasti tablet'it) tootva firma geniaalsevõitu ideest pressida nende PDA veelgi väiksemasse formaati ja lisada sellele helistamisvõimalus. Sündis Palm Treo. Puutetundlik ekraan, appide pood, internetiühendus, sel oli tõesti kõik vajalik olemas.

Miks me aga praegu Palmi (Microsoft Phone'i või Symbiani) käes ei hoia? Selle eest vastutab küll Apple. Nende põhiline uuendus oli täielikult klaviatuurist ja navigeerimisnuppudest loobumine, asendades need suure puuteekraaniga. Apple'i puuteplaat oli nende laptoppide uudne multitouch plaat mis võimaldas kasutada mitut näppu, et sooritada erinevaid toiminguid: patenteeritud Pinch to zoom tuleb vist kõigil esimesena meelde. Lisada sellele veel trendikas disain ja Iphone ongi konkurentsist peajagu üle. Palm'i ostab 2010 aastal ära HP ja tehakse veel viimane katse tagasi konkurentsi pääseda uudse WebOS opsüsteemiga, kuid juba on ammugi liiga hilja.

Suurem ekraan, parem puuteplaat ja näpusõbralik teostus.

Tänapäeval kasutab WebOS'i forki LG oma telerites.

Telefoni kohta natuke suur...